3. päev

Lapse toimetulek koolis algab lapsevanematest

Suur suvi on möödas ja alanud uus õppeaasta, uute ootuste ja lootustega.

Põnev taaskohtumine klassikaaslastega ja õpetajatega, kellega koos veedetaks järgmistel kuudel suure osa päevast. Septembris koolides on tunda rõõmsat elevust ja lusti nii õpilastes kui ka õpetajates. Kuidas säilitada seda energiat ja motivatsiooni lastes kevadeni, on väljakutseks kõikidele last ümbritsevatele täiskasvanutele.

Lapse toimetulek koolis sõltub suuresti õpetaja tegevusest, kuid selleks, et õpetaja tegevus ka maksimaalset vilja kannaks on vaja õpilasi, kes on valmis õppeprotsessis osalema. Õppimine ja õpetamine on koostöö õpilase ja õpetaja vahel, kuid selle koostöö alusmüüri laovad lapsevanemad. Siinkohal mõned soovitused algavaks õppeaastaks lapsevanematele:

Tervislik toit ja piisav puhkus. Et laps saaks koolis edukas olla ja õppetöös maksimaalselt osaleda, peaks ta olema välja puhanud ja tema kõht täis. Oluline on piisav ja kvaliteetne uni. Siinjuures on oluline vahet teha magama minemise ja magama jäämise vahel. Lapse õhtused tegevused võiksid olla rahulikumad. Vältida tuleks arvutimänge, mis on tihti võistlusliku või agressiivse sisuga, mis ärritavad ja takistavad uinumist (ka mobiiltelefonid). Tundlikku last mõjutab lisaks tegevuse intensiivsusele pelgalt arvuti/nutitelefoni sinine valgus. Laste keskendumisraskuste ja tujukuse põhjuseks tihti on väsimus, vähene uneaeg ja üle stimuleerimine,. Uinumist soodustavad rutiinsed tegevused (hambapesu, riietumine, head ööd kallistused jmv), hämar valgus, tasased hääled.

Hommikuti enne kooli on oluline, et laps ka midagi sööks. See aktiveerib ainevahetuse ja annab ajule toitu, et õppetöös aktiivselt osaleda.

Usalduslik suhe lapsega. Vanemate siiras huvi ja tähelepanu lapse käekäigu vastu loob soodsa pinnase headeks usaldusväärseteks suheteks. Laps tunneb, et temast hoolitakse ja ta on oluline. Koolis toimuv ja lähedaste suhtumine, mõjutab lapse enesehinnangut. Arutelud arendavad lapse arusaamist enesest ning teistest.

Selged piirid ja reeglid. Peres peaks vanematel olema lastekasvatamisel ühtsed nõudmised ja selged piirid kehtestatud, mis tagavad lapsele turvalisuse. Laps teab, mida võib ja mida mitte. Siinjuures on oluline vanemate enda eeskuju, kas ja kuidas kehtestatud reeglitest kinni peetakse. See, kuidas peres asjad käivad, võiks koos lastega läbi arutada ja vajadusel ka üles riputada ning ühiselt täita. Laps tunneb, et ta on peres oluline ja temal on ka sõnaõigus (muidugi teatud küsimustes). Lapsevanema kohus on piiritleda see mängumaa, mida ei muudeta igapäevaselt, vaid lapse kasvades muutuvad piirid laiemaks.

Kindel päevakava. Rutiin loob turvatunde. Igale tegevusele on oma aeg ja koht. Laps teab, kuidas asjad käivad. Millal on aeg mänguks ja millal õppimiseks. Peale koolipäeva peaks laps saama natukene puhata enne, kui hakkab järgmiseks päevaks õppima. Päevakava koostage koos lapsega ja see võiks tal silma all olla. Pärast pikka suvevaheaega võib alguses raskusi olla lapsel (ka vanematel) päevakavast kinnipidamisega, kuid siinjuures tagab edu vanemate poolne järjepidevus.

Sobiv õpikeskkond kodus. Ka kodus on vaja luua lapsele koht, kus ta saaks rahulikult õppida ja hoida oma õpikuid ja raamatuid. Sobiv laud ja tool ning piisavalt valgust, mida ümbritseb emotsionaalne heaolu ja turvalisust toetav kliima, on aluseks, et õppetöö ka kodus saaks toimuda.

Hommikune toetav hea sõna kooli kaasa. Lapse õpivõime ja motivatsioon on parem, kui laps tuleb kooli hea tundega. Vanemad ei tohiks lapse kuuldes koolist ja õpetajast halvasti rääkida ka siis, kui ei olda õpetaja ja kooli nõudmistega ühel meelel. Hea sõna ja vanemate poolne usk lapse toimetulekusse, loob soodsa pinnase lapse edukaks toimetulekuks koolis.

Vastutuse kasvatamine. Vastutustunne ei teki iseenesest, vaid seda tuleb järkjärgult lapses arendada vastavalt tema eale. Kodused õppetükid on mõeldud selleks, et koolis õpitu kinnistuks, mitte vanematele tegemiseks. See ei tähenda, et last ei või aidata vaid seda, et lapsel oleks võimalus ise natukene pingutada. Kui siiski tundub, et antavad õppetükid käivad lapsele üle jõu, tasuks lapsevanematel kindlasti konsulteerida õpetajaga. Samuti võiks laps hoolitseda, et järgmiseks päevaks mõeldud töövahendi oleks ilusti kotis. Algklassis võiks vanem seda siiski kontrollida, kuid mitte ise asjad valmis panna.

Märka muutusi. Kui lapse käitumises on märgata tavapärasest erinevat käitumist või kui lapse õppeedukus järsult langeb võib see olla märk, et laps on hädas. Samuti võib laps järsku hakata kaebama peavalu, kõhuvalu. Lapsed ei oska alati sõnades oma probleeme väljendada, kuid tundes oma last ja tema tavapärast käitumist peaks lapsevanemad märkama, et midagi on viltu.

Tunnista probleemi. Probleemi lahendus algab probleemi tunnistamisest. Mida varem sellega tegeleda, seda väiksemad on kahjud. Probleemid on elu osa ja paljudel puhkudel ka edasiviivad, kui neid konstruktiivselt lahendada. Selleks on vaja aga probleemi õppida tundma.

Kuula last. Enne kui tegutseda on oluline välja selgitada põhjused, mis mõjutavad lapse toimetulekut. Alusta lapse kriitikavabast kuulamisest. Püüa aru saada lapse vajadustest. Konsulteeri õpetajaga.

Otsi lahendusi, mitte süüdlasi. Tihti probleemide ilmnemisel keskendutakse süüdlaste otsimisele (kes lõi esimesena; kes mida ütles; kes mida tegi...), kuid see ei ole veel lahendus ja ei anna lapsele teavet sobiliku käitumise kohta. Oluline on lapsega arutleda juhtunut ja leida alternatiive, mida sarnastes olukordades saaks kasutada. Kui on tegemist laste omavahelise tüliga, siis lasta lastel endil leida lahendusi luues turvalise keskkonna ja olles vestluse suunajaks.

Suhtlemine kooliga. Oluline on võtta ühendust õpetajaga ja selgitada tekkinud olukorda. Õpetaja poole pöördumist ei peaks kartma, teil on ju ühine eesmärk – lapse heaolu ja areng. Koostöös saab abistada hätta sattunud last. Laps tajub, et vanemad ja õpetaja on tema liitlased, mitte vaenlased. See tagab head suhted ja usalduse lapsevanema, lapse ja õpetaja vahel.

Eksimine on inimlik ja alati ei saa võita. Kes teeb, sel juhtub. Luba lapsel eksida. Kõik eksivad ja teadmine, et ma võingi vahel vigu teha, on vabastav. Vigadest ju õpitakse. Lapsevanemana tunnistage ka oma eksimusi ja vajadusel paluge andeks. Samuti ei saa olla alati kõiges kõige parem, vahel tuleb elus ka kaotustega leppida. Laps peab õppima sellega toime tulema. Hea on siinkohal vanemana eeskuju anda kas või ühiselt lauamänge mängides. Abistav on mõelda nii, et mis oskust on vaja arendada, et olla edukam.

Õnnelikud lapsed tulevad õnnelikust kodust. Lapsed on õnnelikud, kui nende vanemad on õnnelikud. Igapäevaste argimurede virrvarris on oluline vanematel hoolitseda ka enda vajaduste eest. Head peresisesed suhted, austus ja usaldus, ühised tegevused ning traditsioonid. on tugeva perekonna alusmüüriks.

Küsi abi. Targa inimese tunnus on oskus abi küsida. Kui omal jõul hakkama ei saa ja/või kui oleks vaja saada tuge, siis ära häbene abi küsida. Alustada võiks klassijuhatajast ja kui koolis on olemas psühholoog või sotsiaalpedagoog, siis nendega konsulteerida. Samuti saab pöörduda Rajaleidja keskuse poole, kus pakutakse nii õppenõustamis- kui ka karjääriteenuseid.

 

 

Edukat uut kooliaastat soovides,
Õnne Naaris
Valgamaa Rajaleidja keskuse sotsiaalpedagoog

Kuidas käituda lapse nutu ja jonni puhul nii, et see lapse arengut ei kahjustaks vaid pigem toetaks

09. jaanuar 2017 12:10      Pere ja Laps

Tõenäoliselt on vähe lapsevanemaid, kelle jaoks nuttev laps ei oleks emotsionaalseks ja ühtlasi ka mentaalseks väljakutseks. Sageli võib olla üsna keerukas otsustada, kas laps vajab lohutust, kallistusi ja järeleandmisi või hoopis tugevamat piiride seadmist kuni otsese karistamiseni välja.

Nutu ja jonni vahepeal

Blogi visioonid.ee vahendab lapsevanema mõtteid selle kohta, kuidas ta on õppinud oma lapse jonni mõistma:  Teisel ringil oleva lapsevanemana, kelle esimese lennu lapselapsed on vanemad kui minu tänane varsti kolmeseks saav rüblik, suudan ma vaadata lapse nutu- ja jonnihoogusid oluliselt neutraalsemalt. Ma ei kipu enam lapsega samale tasandile laskuma, tema peale oma frustratsiooni valama või liigselt järele andma. Viimase kolme aasta jooksul olen püüdnud leida võtit, mis aitaks mul leida (nutva) lapse jaoks parimat lahendust — kuidas käituda lapse nutu ja jonni puhul (mida esineb kõikidel lastel) nii, et see lapse arengut ei kahjustaks vaid pigem toetaks. Määravaks teguriks selles protsessis on nutu ja jonni selge eristamine.

Mis on nutt ja kuidas sellele reageerida?

Minu käsitluse järgi on lapse nutt (eluterve) vajaduspõhise emotsiooni väljendus. Lapse esmased vajadused on põhiliselt füüsilised ja emotsionaalsed. Laps ei saa eksisteerida, ilma et keegi tema eest hoolt kannaks. Eelkõige, kuid mitte ainult, vajab laps vanemaid (või vähemalt ühte hooldajat), toitu, riideid, und, vanemate füüsilist lähedust ning emotsionaalsel tasandil vanemate tähelepanu, turvatunnet, hellitusi ja lohutusi. Kui midagi neist põhivajadustest puudub või laps on haige, tal on ebamugav olla või miski teeb talle haiget, siis ta väljendab seda nutu kaudu. Sellisel juhul on vanemate ülesandeks mõista, mis on lapse nutu põhjuseks ning püüda puudujääk likvideerida. Teiste sõnadega, nutuga annab laps teada, et mingis osas ei ole tema põhivajadused eluks ja arenguks täidetud. Kui laps saab kukkudes haiget või igatseb parasjagu kodust ära olevat lapsevanemat, on lapsevanema ainukeseks adekvaatseks reaktsiooniks kallistamine, lohutamine ning võimaluse korral ka olukorra selgitamine.

Mis on jonn ja kuidas sellele reageerida?

Lapse jonn on väliselt nutule sarnanev, kuid olemuselt täiesti teistsugune nähtus. Jonn on kontrollivajadust kandva emotsiooni väljendus. Jonn väljendab vajadust kontrollida või omada teisi inimesi, nähtusi või asju. Täiskasvanute maailmast võiks siin paralleeliks tuua armukadeduse, mis on armastuse üks suuremaid väärastumisi — soov omada ja selle kaudu kontrollida teist inimest.

Minu tänase arusaamise järgi esimesel kolmel elukuul laps ei jonni vaid nutab, kuid alates neljandast elukuust hakkab laps alateadlikult mõistma, et nutmisega kaasneb vanemate tähelepanu. Pigem varem kui hiljem hakkab ta nuttu ka manipulatiivsetel eesmärkidel kasutama ning sellest kujuneb aja jooksul välja selge jonn. Minu arvates peaksid lapsevanemad juba varakult oma lapsele mõista andma, et ka neil on oma elu ning ka imikueas laps peab õppima teatud määral üksi olema ja endaga hakkama saama. Mida hiljem seda oskust lapsele õpetada, seda keerulisem ja valulisem see on. Mida enam vanemad lapse jonnihoogudele järele annavad, seda tugevamaks muutub lapse veendumus, et jonnimine garanteerib soovitud tulemuse ning seda visamalt, kestvamalt ja hüsteerilisemalt suudavad nad jonnida. Jonniva lapsega hakkama saamiseks tuleb meeles pidada, et olles kord ettevõtnud konkreetsele jonnihoole mitte alla anda, tuleb see kindlasti lapsevanema võiduka lõpuni viia — selliseid „lahinguid“ EI TOHI kaotada! Kui laps on juba mitu aastat saanud tänu jonnile pea alati oma tahtmise, siis tuleb arvestada, et selle mustri murdmine nõuab suurt otsustavust ja meelekindlust. Kui vanemad siiski tunni möödudes järele annavad, siis tugevdavad nad lapse jonnivõimet veelgi, justkui öeldes, et kui tavalise jonni peale me ei reageeri, siis „superjonn” ja hüsteeria garanteerib soovitud tulemuse.

Taktikad jonniva lapse aitamiseks

Kuna jonniv laps on lapsevanemale tõsiseks väljakutseks, siis tuleb jälgida, et lapse jonniga tegeledes suudaksime jääda rahulikuks. Kui lapse jonn kutsub meis esile ärrituse ja frustratsiooni, siis selle väljaelamine lapse peal vaid suurendab probleemi — laps õpib aja jooksul, et karjumine on normaalne viis lahendada ebameeldivaid olukordi. Seega esmaseks eesmärgiks on rahu säilitamine ning seejärel tuleb vaadata, kas antud olukorras on otstarbekam jonnist lihtalt mitte välja teha või tuleks midagi aktiivsemat ette võtta.

Oma lapse jonnimise puhul oleme tavaliselt alustanud sellega, et esmalt me ei tee sellest välja, mis mõnikord ongi piisav, et olukorda lahendada — laps õpib, et jonnimine ei too kaasa soovitud reaktsiooni. Mõni teine kord, kui jonnimine on kestnud piisavalt kaua ja ületab teatud tugevuse, selgitame lapsele, et ehkki tal on õigus jonnida, on meil õigus olla rahus ja seega, kui ta soovib jonni jätkata, peab ta selleks minema oma tuppa. Vahel piisab sellest selgitusest, aga sageli on siiski vajalik viia laps oma tuppa, et ta saaks vabalt oma frustratsiooni välja elada. Kui oleme seda teinud, siis kinnitame jätkuvalt lapsele, et ta võib meiega iga hetk ühineda, tingimusel, et ta lõpetab jonni. Mõnikord piisab kolmest minutist, et laps rahunenult meie juurde tagasi pöörduks, aga mõnikord kulub ka lausa paarkümmend minutit. Kuid alati on tulemuseks see, et lapsel on hea tuju tagasi ja jonn unustatud. Rohkem me sellel teemal üldiselt ei räägi, sest antud olukorra ülesandeks ongi õppida enesekontrolli ning olla üle juhuslikest tujuimpulssidest.

Lapsevanemate põhiülesanne

Üks lapsevanemate põhilisi väljakutseid on piiride seadmine oma lapse käitumisele. Lapsel puudub võime iseseisvalt oma egoistlikele soovidele vastu seista ning nad vajavad selleks kellegi abi. Lapsevanemate kohustuseks on aidata lapsel õppida leidma tasakaalu lühiajaliste ja pikaajaliste eesmärkide vahel, sest ilma selleta ei ole võimalik ühiskonnas ning teiste inimestega suheldes edukalt hakkama saada. Lastel on vaja ära õppida, kuidas piirata lühiajaliste eesmärkide saavutamist või neist loobuda, et ei kaoks võimalus saavutada pikaajalisi eesmärke. Seda võiks isegi nimetada elu põhiõppetunniks — kas me soovime saavutada kiiret, kuid lühiajalist rahuldust või on meie eesmärgiks püsivama ja tõusva heaolu saavutamine. Teiste sõnadega, laps peaks õppima vastu astuma kohese naudingu kiusatustele ning õppima iseseisvalt tegema valikuid, mis toovad kaasa võime teha pikaajaliselt ja püsivalt kasulikke valikuid.

Kui me ise tagantjärele hindame seda, et me ei ole saanud kõike, mis meil lapsena pähe tuli ning meil oli väline sund teha pikaajalise perspektiiviga valikuid, siis peaksime võimaldama seda ka oma lastele. Sest kui nemad ükskord saavad täiskasvanuks, siis sooviksid nad omada psühholoogilist harjumust ja võimekust loobuda vajadusel lühiajalistest eesmärkidest pikaajaliste kasuks.

Mida enam eneseületamisi ja teadlikke loobumisi pikaajaliste eesmärkide kasuks, seda enam suudame oma elu ise kujundada vastavalt oma soovidele. Mida enam oleme aga maast madalast harjunud, et me ei pea ise pingutama, seda vähem vastutust oleme me valmis oma elu eest võtma ning seda suuremat pettumust elu meile valmistab, sest oleme harjunud sõltuma teistest ega suuda ise oma elu muuta.